Föderaalreservi intressimäärade kontrollisüsteem (esimene osa)

Globaalsetel finantsturgudel on FöderaalvalitsusReservIntressimäärade kontrolli süsteem on alati olnud tähelepanu keskpunktis. Selle süsteemi sügavamaks mõistmiseks on oluline keskenduda mitte ainult selle praegustele toimimismehhanismidele, vaid ka vaadata üle selle ajalooline areng. Selle artikli esimeses osas uuritakse Föderaalreservi intressimäärade koridori süsteemi enne 2008. aasta finantskriisi, pannes aluse edasisele analüüsile.

Intressimäärade koridori süsteemi ülevaade

Enne 2008. aasta finantskriisi puhkemist võtsid arenenud riikide, eriti Euroopa ja Ameerika Ühendriikide keskpangad turuintressimäärade reguleerimiseks üldiselt kasutusele intressimäärade koridori mehhanismi. Selle mehhanismi põhiolemus on intressimääradele ülemise ja alumise piiri kehtestamine, tagades, et turuintressimäärad kõiguvad selles vahemikus. Intressimäärade koridori mehhanism mitte ainult ei stabiliseeri turuootusi, vaid parandab kaNEEDrahapoliitika läbipaistvust ja prognoositavust, suurendades seeläbi selle tõhusust.

Föderaalreservi intressimäärade kontrollisüsteemi üksikasjalik uurimine (esimene osa)

Täpsemalt öeldes määrab intressimäärade koridori ülempiiri tavaliselt keskpanga poolt pankadele laenatav kõrgeim intressimäär, mis sageli peegeldab pankade keskpangalt laenamise kulusid. Alumine piir määratakse intressimäära järgi, mida keskpank maksab pankade poolt hoiustatud üleliigsete reservide pealt. Need kaks määra moodustavad vahemiku, milles turuintressimäärad kõiguvad, mistõttu on turuintressimääradel seda vahemikku raske ületada.

Näiteks Euroopa Keskpanga (EKP) puhul on tüüpilisem intressimäärade koridori süsteem, mille ülempiiriks on laenumarginaal ja alumine piir hoiuseintressimäär. Kui turuintressimäärad lähenevad ülempiirile, on pangad kalduvamad keskpangast laenama; vastupidi, kui turuintressimäärad lähenevad alumisele piirile, eelistavad pangad oma vahendeid keskpangas hoiustada. See korraldus hoiab turuintressimäärad stabiilses vahemikus, vähendades keskpanga sekkumiste sagedust ja intensiivsust.

Föderaalreservi intressimäärade kontrollisüsteem enne 2008. aastat

Enne 2008. aasta finantskriisi oli föderaalsete fondide intressimäär Föderaalreservi peamine vahend turu reguleerimiseks. Föderaalfondide intressimäär kajastab pankadevahelise üleöölaenamise kulusid ja on oluline pankadevahelise likviidsuse näitaja. Selle määra kohandamisega sai Föderaalreserv mõjutada pankade rahastamiskulusid, mõjutades seeläbi kaudselt üldist majandustegevust, nagu tarbimine,investeeringja majanduskasvu.

Tasub märkida, et Föderaalreservi intressimäärade koridori süsteemil olid sel ajal teiste riikidega võrreldes teatud ainulaadsed omadused. Ülempiiriks oli diskontoakna intressimäär, mis on intressimäär, millega Föderaalreserv pankadele laenab. Erinevalt tüüpilisest intressimäärade koridori süsteemist ei kehtestanud Föderaalreserv aga selget alampiiri, kuna ta ei maksnud pankade reservidelt intressi. See tähendas teoreetiliselt, et alampiir oli nullilähedane.

Sellest hoolimata suutis Föderaalreserv ikkagi turuintressimäärasid reguleerida avaturuoperatsioonide abil, nimelt valitsuse väärtpaberite ostmise ja müümise abil, tagades, et turuintressimäärad kõikuvad föderaalsete fondide sihtmäära ümber. Avaturuoperatsioonide tõhusus seisnes sel ajal Föderaalreservis hoitud pangareservide suhteliselt väikeses mahus, mistõttu pangad pöördusid nappide likviidsusolukordades tõenäolisemalt Föderaalreservi poole, tagades seeläbi ülempiiri intressimäära tõhususe.

Muutused pärast 2008. aasta finantskriisi

2008. aasta finantskriisil oli sügav mõju ülemaailmsele finantssüsteemile, mis viis oluliste muutusteni Föderaalreservi intressimäärade kontrollisüsteemis. Kriisile reageerimiseks ei rakendanud Föderaalreserv mitte ainult ulatuslikku kvantitatiivse leevendamise poliitikat, vaid kehtestas ka üleliigsete reservide intressimäära (IOER). See uus vahend muutis pankade Föderaalreservis hoitavate reservide olemust ja ulatust.

Enne finantskriisi olid Föderaalreservi pankade reservid umbes 10 miljardit dollarit, kuid 2009. aasta alguseks oli see ulatus hüppeliselt kasvanud 800 miljardi dollarini. Isegi kaks aastat pärast seda, kui Föderaalreserv hakkas intressimäärasid tõstma ja oma bilanssi vähendama, püsisid reservide saldod kõrgel, 3 triljoni dollari juures. See muutus mitte ainult ei suurendanud Föderaalreservi võimet kontrollida turuintressimäärasid, vaid muutis oluliselt ka selle tegutsemismeetodeid.

IOER-i kasutuselevõtuga sai Föderaalreserv turuintressimäärasid tõhusamalt kontrollida ilma sagedaste avaturuoperatsioonideta. See uus intressimäära koridori mehhanism hõlmas ülempiirina diskontoakna intressimäära ja alampiirina IOER-i, moodustades stabiilsema intressimäärade raamistiku.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes oli Föderaalreservi intressimäärade koridori süsteem enne 2008. aasta finantskriisi, kuigi suhteliselt lihtne, tolleaegsetes turutingimustes väga tõhus. Finantskriisi puhkemisega oli Föderaalreserv sunnitud oma operatiivseid vahendeid kohandama, kehtestades uusi intressimäära instrumente, et tulla toime pidevalt muutuva turukeskkonnaga. Selle süsteemi arengu mõistmine mitte ainult ei aita meil paremini mõista Föderaalreservi rahapoliitikat, vaid annab ka olulisi viiteid tulevaste majanduspoliitika suundade analüüsimiseks.